Tai Tuhkatriinu faktor

veider maailm nii siin- kui sealpool ekvaatorit

Käesoleva postituse näol on tegemist minu jaoks võrdlemisi nostalgilise inspiratsioonipuhanguga. Ei saa öelda, et ma just arvuti taga, taskurätikupakk nina ees, istuks, et meeleliigutusest pisaraid pühkida, aga kerge muie tuleb siin kribades näole küll. Justkui äratundmisrõõm- nagu Ameerikas nõnda Aasias. Ja kus mujal sellist ümbermaailma reisi jagada kui minu pisikeses reisiblogis?!

ühekordsed kohutised ja kogemused

Aga asja kallale! Teate seda tunnet, kui avastate või proovite midagi uut ja olete veendunud, et midagi sellist ei näe või ei saa te enam mitte kunagi mitte kuskil ja see kogemus jääb teile ülejäänud eluks seda ühte kohta/aega meenutama? No nagu eestlaste jaoks kohukesed, mida, vähemalt mina, pole kuskil mujal näinud. Või siis šotlaste haggis (täidetud lambamagu, mis ilmselt pole laialdast poolehoidu saavutanud oma iseäraliku koostise poolest, mille tõttu selle delikatessi import näiteks USA-sse on juba 1971 aastast keelatud). Samasse kategooriasse kuulub ka rootslaste armastatud surströmming (mädakala- ei vaja vast pikemat selgitustööd, miks selle roa fännklubi liikmelisus just massidesse pole jõudnud).

Igatahes, usun, et kõigil pärineb erinevatelt rännakutelt või eluperioodidest veel mitmeid sedasorti  elamusi. Paljud kirjutavad neist kogemustest lausa oma blogis 😀

Kohe ülikooli alguses veetsin pikemalt aega USA-s, kus sedasorti elamusi sattus minusuguse vähenäinud põhjamaa tüdruku igapäeva rohkem, kui oma kallitele vanematele meie meilivahetuses ette kanda jõudsin. Muide, see oli ka esimene kord, kui reisiblogi pidamist kaalusin! Aga tagasi teema juurde.

Lisaks neile kentsakatele „katkistele“ prill-laudadele, spreijuustule ja ebamäärastele piilupragudele avalike WC-de uste sees, on mul eredalt meeles veel üks segadusttekitav aspekt, mida seni oma peas vaid USA-ga seostanud olen. Nimelt suutsin Imedemaal veedetud aja jooksul tuvastada teede ääres lugematul hulgal üksikuid jalanõusid.Muidugi, võttes arvesse asjaolu, et USA-s on praktiliselt võimatu minna poodi ja osta midagi niimoodi, et sellega ei kaasne mingit imelist diili või allahindlust, siis ehk ei olegi see tõik niivõrd kurioosne.

Vabalt võis käimas olla mingi hooajaline „Osta 2 saad kolmanda tasuta“ diil, mis lihtsalt kingapoodides kõige paremini ei tõlgendunud, aga igaljuhul kulmineerus see olukorraga, mille hellitavalt toona Tuhkatriinu faktoriks nimetasin.

mitte keegi ei veeda siinsete taksode tagaistmel rohkem aega, kui nende uhked omanikud

maailma vallutavad fenomenid

Sellest ajast saati olen alati, mõne kingapaari duost lahkulöönud ja iseseisvuse poole pürgivat üksiküritajat nähes, hea sõnaga Ameerika rännakutele tagasi mõelnud.

Viimased kuud Phuketis veedetud aeg on aga minu maailmapildi kõikuma löönud. Tuhkatriinu faktor on viimaste aastatega oma haaret laiendanud ning üksikud kingad on ka siinsetes teeäärtes kanda kinnitanud. Ei julge muidugi välistada, et tegemist on vaid hooajalise iseärasusega, mille ehk hoopis Phuketi Päkapiku perioodiks peaksin ristima. Ehk õnnestub pühadejärgselt sussisaagale joon alla tõmmata. Aga sellest ehk meie väikses blogis juba edaspidi.

Et iseseisvunud kingakesed pole aga sugugi ainsad aarded, mis siinseid teeääri kaunistavad, siis lõpetuseks tooksingi välja minu top 3 leidu, mis meie perekondlikke õhtuseid jalutuskäike põnevamaks on muutnud. Muide, enne, kui meie tagasihoidliku reisiblogi fotomaterjali materdama hakkate- võtan täieliku vastutuse!

Rumala peaga ei teinud ma kõigist oma leidudest kohe pilte, mida teiega blogis jagada. Ja loomulikult olid paremad aarded fotosessiooni ajaks juba üles korjatud. AGA! Papupiltide tegemise ajaks oli monomokassiinide arv umbes kolmekordistunud, nii et kõiki eksponaate ei hakanud ma teie aja kokkuhoiu huvides üldse üles pildistama.

leidjaküla lotte lemmikleiud
#1 Sillerdavate kalliskividega kaunistatud nokamüts kirjaga „PIMP

Öeldakse ju küll, et ega müts meest riku, aga siinkohal saan aru, miks omanik käesolevast moeapsust loobuda otsustas. Minu viimastel andmetel on kupeldamise näol tegu siiski illegaalse äriga, millest osavõttu ehk tingimata reklaamida ei tasuks. Bonnie ja Clyde’i mütse ei kaunistanud ju tikand „VARAS“…?

#2 POEKÄRU

Võib-olla tõesti, kui ikka väääääga tahaks, siis võiks seda isegi selgitada, et entusiastlik shoppaja tuli poest sellise elevusega, et jõudis kärguga lausa koduni ja parkis selle kenasti oma sissesõiduteele, aga käesoleva teooriaga kaasnevad paraku kaks puudust- esiteks, ei olnud selle käru läheduses isegi oravapesa näha, kellegi majast rääkimata ja teiseks, paikneb lähim pood sellest isehakanud parkimisplatsist umbes nelja kilomeetri kaugusel. Järjekordne Tai transpordi lahendamata müsteerium.

#3 LUTT JA KÕRISTI

Jep. Kogu kombo. Täiskomplekt. Ilmselgelt oli keegi autosõidul ikka eriti jonnakas kisakõri, kui väikese tegelase kõik privileegid korraga auto aknast nelja tuule poole lendu lasti…

Võin kinnitada, et sellega meie leiud ei piirdu, kuid selle asemel, et minupoolset täiendust oodata, mine nüüd arvuti taha, soeta see lennupilet ja võid järgmisest aaretejahist juba ise osa võtta! Või siis tule ja naudi lihtsalt imelist päikest, suurepärast toitu, sinist ookeanit ja üks-kord-elus elamusi, sest meil on ju ainult üks elu ja terve maailm, mida avastada!

Jäta kommentaar

Privacy Preferences
When you visit our website, it may store information through your browser from specific services, usually in form of cookies. Here you can change your privacy preferences. Please note that blocking some types of cookies may impact your experience on our website and the services we offer.